Hommikul haukan võileiva asemel artikli:
mu sõpradel ei ole tööd
või raha
ja proportsionaalselt teeb see sama välja.
Lõunaks praen kahetsuses
et ei läinud ikkagi trammijuhiks õppima -
oleks Viidingut kanaldanud
ja ühiskondliku kasu aktsiad 
tõusnuks mühinal.
Õhtupalves tänan Teslat vahelduvvoolu eest
ja küsin pudrumägedeinsenerilt 
mitu lusikatäit C12H22O11 ta tee sisse tahab.

Toosama proua Praktiline Haridus
loeb ehast koiduni
Akadeemia asemel töökuulutusi
kuni härra Projektipõhine
arvutab eelarve puudujääke
juhuks kui maailmas ei leidu enam ühtegi 
õnnemängurit. (Sigadus!)

Gyproc-sein praguneb 
undava külmikuga samas rütmis
ja ma ei vastuta kummagi eest.
Panin end Russianbrides’is juba kirja
ja hakkan nüüd usutavuse mõttes
vene keelt õppima,
sest ma ei ole kunagi tahtnud
ehitada teist Titanicut. 

I’m no timetraveler’s wife
and as it happens
you have never gotten a love poem
before it was all over,

while you got the hurt poems
and the goodbye poems
and the why poems
and the cryptic here and now poems
which almost said that

you got all those
before you got your heart
back
in a love poem
stretched wide on a world map
neatly folded together.

I’m no timetraveler’s wife
because I travel myself.
Trace all roads, or half of them
with my fingers
to trace all roads, or half of them
with my toes
and shiver throughout, or half of it.

This morning someone told me
I’ll never be Cinderella,
if I follow that path I’m taking,
all ten muddy fingers and ten sandy toes,
there will be no-one to keep them clean.

Cinderella had a prince
sweep her off her feet.
She could stop scrubbing
and she never had to be sad again

and she could wear all the dresses she wanted
and she never had to make another decision 
and she could eat anything she desired
and she would never have to worry her pretty little head
and she had a loving man beside her forever
and her feet never did get even one size larger even in old age
and someone washed her feet, and took care that they would never as much as touch the ground,

and so on,
we can be sure of it 
but of course,
we are never told of what really happened, afterwards.

I’m no timetraveler’s wife, 
I’ll travel space and time myself
and if there’s a Little Prince out there
I will say hello,
I promise.

So that time we’ll lay on our backs on a world map
and stare high up to the thousands of stars
blinking at us erratically
and share our journeys
there’s one light shining brighter than others
just for the memory.

and there’s ten thousand ways that can go
but I’d like this one best.

Me peaksime koera võtma,
ausalt,
ma ei suuda nende ausaid sõbralikke nukraid silmi
ära vaadata
ja olen enne kolm korda nutma puhkenud
kui sulle ütelda jõuan,
et me peaksime koera võtma. 

Et varjupaika minna, peame enne vaid selgitama, 
kumb
ostab ühe otsa pileti
ja kuidas
me üüri maksame,

sest ülejäänud asjad nagu
hommikuse äratushelina valik
sadade raamatute ühte kappi panekust tulenev hirm ja segadus,
hommikukohv, mida ma ei joo
ning alatine külalisesineja parmesani singi näol, 
mis sind külmikus ja taldrikus võrdväärselt ärritab
küsimus, kes küürib vannitoaplaatide vahesid
või viib prügi välja
miks mu kitarr on keset põrandat, 
kui sinu trummidele ei ole meetritki ruumi,
fakt, et ma ei suuda filme vaikselt vaadata,
vaid mõnitan, nutan või naeran
ning sa kannatad selle ära sest

need ülejäänud asjad ei ole mitte kui midagi
selle kõrval,
et me saame võtta oma koera. 

Korralik number klišeesid on mu ära lintšinud.
Nüüd luban, et ei helista sulle, kui näen hõõguvalt uinuvat päikest
või kui kuu vaatab mulle etteheitvalt aknasse
ja kõik on liiga lähedal, liiga terav, käeulatuses ja ohtlik.
Ma luban, et ei helista, kui ronin Eiffeli torni otsa
ja et ma ei möirga sealt midagi sõnaliselt mõistetavat,

aga teadupärast luban ma sulle üldse liiga palju.

Igaüks on kellelegi loodud
Igaühe jaoks on kuskil keegi
Igaühe jaoks on see üks ja ainus
Igaühel on teine pool

ja see on Jüri Tamm.

Jürile jooksevad linna kõik kuus naist
järele, pliidi ette, tormi, peale, teki alla
ja nõnda edasi. 

Sellest ei ole midagi, sest Jüri on lahke mees
aga tal pole suuremat viitsimist
lillede ja seelikusatsidega jamada.

Jüri ei ole ainuke,
lihtsalt on nõnda,
et Toomas on impotent,
Mart ripub veel ema tissi otsas
ning Kaarel ei tee ööl ja mütsil vahet.

Nii et vaatame nüüd tõele näkku,
siin konnatiigis on ainult 4 meest
ja 6 naist
ning saate ju isegi aru,
et intsest on vältimatu.

***

The Bold and the Beautiful of a Small Town

Everyone has someone they’re meant to be with
Everyone has that special someone
Everyone has that other half

and here it is Jüri Tamm.

All the six women of the town run
after, to, on, under the blanket 
and in front of the stove
of Jüri.

It’s quite alright since he is a generous fellow
but he hasn’t got much stamina
for flowers and dress ruffles.

Jüri isn’t the only man in town
it’s just that Toomas is impotent,
Mart is still sucking on his mothers tit
and Kaarel can’t tell black from white

so let’s face it
in this pond there’s only 4 guys
and 6 women
and surely you understand
the necessity of incest. 

(Source: coolnessgraphed)

you’re the all-deeming
all-forgiving father
i never had
who flames
my incestuous dreams
with their absence:

a sputter of faces
dates and times
tied in a string ball.
 
1. grab one string 
and walk with it
over steep hills
through groggy woods
under fisherman’s bridges.

2. stuff one end of the string
in a jeans pocket
to remember your way.

3. on his arrival
light it on fire
to untangle
the intangible

Ma tunnen Kannatust keskmist nime pidi,
me jagame Jumalat, voodit ja kohvimasinat.
Reede õhtul joome end täis,
loobime võõbatud seina vastu vaase ja kruuse
ning karjume roppusi kõigis keeltes, mida teame.

Sa küsid, mis mul viga on;
Miks ma ei taha, et te läbi käiks;
Kas ma olen armukade või midagi;
Ta on ju normaalne tüüp ja üldse;
Aga iga kord, kui sa Kannatusega aega veedad,
mureneb minu jalge all tardunud pankrannik
ja ma jään Kannatusele aega võlgu.

Kui saad, palun ära helista talle täna,
mu krediitkaart lõpetas just kehtivuse.

***

I know Suffering by his middle name
we share a God, a bed and a coffee machine.
On a Friday night we get wasted
smash vases and mugs against the painted wall
and scream obscenities in all languages we know.

You ask what’s my problem;
Why I don’t like you hanging out with him;
Am I jealous or what;
He’s an okay guy and all;

But every time you spend time with Suffering
the banks under my feet crumble
and I will owe more time to Suffering.

If you can, please don’t call him tonight,
my credit card has just been cancelled. 

Täna läks kogu motivatsioon
OLLA
(ja selle varu)
kaduma.

Kuna pesemata nõud tundusid
lõpmata igavad
ja külmkapp tühi
ning filmid liiga äraleierdatud
ja uudised liiga jubedad,
jäledad, magedad
ja ometigi kauged,
lugesin Sartre’it
ja sain temast jälle aru,
aga liiga hästi
ja selline inimene
ei taha midagi lugeda.
Soovist oma plaati vahetada
lugesin Anais’i ja Henry kirju,
aga nad ei haaranud,
sest kirest ja armastusest
ja kirjandusest
on mul täna rohkem siiber
kui korstnapühkijal peale tööd.
Lugesin Apollinaire’i
- kirjandus, seega halb valik - 
ja sain temast natuke aru,
aga ei jaksanud eriti - 
ta ehitab ilusaid linde,
aga ma ei mõista, miks nad lendavad,
miks nad laulavad,
ei saa nende laulust aru,
see ajab hullusesse
- või igavusse.
Mediteerisin, et
tegevusetust ja rahutust lepitada
kehal hakkas parem
aga vaimul oli ikka
igav, tühi, tuim.
Igatsust ei olnud,
igavustki õieti mitte.
Lamaks ja teeks
mittemiskit.
Õue ei taha minna,
inimesi ei taha näha,
tööd ega mittetööd
ei ei ei ei
halb on olla, pigistaks silmad kinni
ja ei vaataks,
aga mida kuradit sa teed
sellise apaatse möhkamiga
kes vaataks ainult unenägusid
aga needki on tühjust täis.
 

There are days
when I sing out
four or five poems
like a von Trapp
in mating season.

Today I listen
and acknowledge
that these five poems
need work

and no Lord of mine
knows better
how I need
a soul mechanic

so I give them a saw
and a spanner
pairs of
pliers and scissors

and hope somewhere in this dump
I find a driver
for this screw. 

Dear, Unknown,
postmodernism called,
they’re having lunch
with you and the Man
in a subway
down in New York
heading to Moscow
tomorrow 12PM, sharp
as your pencil.
They’ll take the skin
off your back
if needs to be.
It’s thick and warm
but it don’t cost much.
You’re the wolf and
there’s three pigs
all set: 
Practical, Fiddler and Fifer.
And it’s difficult to tell
whether traditionalism
or religion built its house
out of straw
because looking from here
all of them seem to
shit bricks
but it’s safe to say
capitalism makes
the most stale burgers.

Ma kirjutasin sulle täna kirja,
sest ma ei kannatanud enam

vaikust välja.

Mulle tundub, et kordasin ennast,
sest lõppude alguseks tähendab iga kiri
üht ja todasama
ja see, kas ma vahetan nende epiteete,
ideid, teooriaid, metafoore, süntaksit,
tooni, laadi, fonti, teemat
või isegi oma kuramuse aadressi,
ütlevad nad ikka ja alati sedasama,

isegi kui ma vahetan
nende saajat.

Mina üritasin jäämäge veenda,
et ta oleks veena õnnelikum
ja ükskord ta võttis mu nõu kuulda.

Tollest maast ei tea me enam midagi.

Kui ma kõik need ööd oleks kirjutanud
neid kolmeteistkümmet poolikut lugu
oleks see sama hea, kui ükstapuha,
mis puutub jäämägede statistikasse
ja globaalsesse soojenemisse
või kahe inimese koondõnne,
aga vähemasti, oleks mul üks tühi klaas
ja sinna saab juba nii mõndagi

sisse panna ning seekord ei mahuks sellesse
üle kolme piisa kõikehaaravat agooniat,
mida mikroskoobi all vahtida,
sest see oleks ääreni vett täis.

Bukowskile

Karl on kogu selle aja meie kohal elanud,
tüütu ülemine naaber
väga õhukeste seintega korrusmajas.
Me oleme kuulnud kui Karl on
joonud, nutnud, karjunud, oksendanud või keppinud
ning tippiv põrgumüra kestab vahetpidamata
nõnda, et lõpuks ei tee jalgadel ja kätel enam vahet
ning see ongi terviklikkuse mõttes õigem.
Miskipärast arvame, et ta ei ole õnnelik,
ja sööme oma munaputru ilmse rahuloluga,
nukker muie häbises silmnäos.

Aeg-ajalt, kui ma teda koridoris näen,
pomiseb ta midagi tõelisest armastusest
ja headest naistest,
enesel püksid rebadel
ja suits suust tolgendamas,
silmad hõõgumas ja nina punane peas
ning ma saan temast väga hästi aru,
mistõttu ma noogutan talle
ja saadan ta perse.

Alkoholi kahjulikest mõjudest
järeldan,
et olen
ja pealegi liiga vähe Apollinaire’i lugenud.

Päev pöörab kuue pahupidi,
ja märkamatult veel kord
ning lige sõnade tapalava, - - -
kust iga lause -
kui tema tiibu liialt ei kärbita -
tärkab uuele hingamisele
ja saab valgustatuks
- - - veab prožektorivalguses
pealtvaatajateta etendust:

verisulis lummutistel
kooritakse suurfarmi uusim mood selga
enne kui jõuate ü-tel-da-gi.

Täna on homne käes
ja ülestõus ei ole toimunud.
13 ja reede vajutas oma pitseri,
kuid aasta pole veel täis;
meie kellad on jardides
ja käivad ainult üheksat.

Seiereid nihutades 
pühendasime üksteisele  
koššer-veised, kelle
garneeritud õndrad jäid
koopasuu ette aheldamata.

Rabarberisalus saavad kõik
meie luis loomad õndsaks,
ja kui me
suduvihmast läbivettinuina
piisavalt kahaneme, 
et nendega tantsida, 
siis tuul pöördub.